Energiakulu ja energiasääst hoonete ventileerimisel.

Hoonete energiasäästust rääkides peetakse enamasti silmas energiakadude vähendamist läbi hoone välispiirete ja kiputakse sootuks unustama ventilatsiooni. Lähtudes keskmisest soovituslikust eluruumide vajalikust õhuvahetusest 0,42 l/s, kulub õhu üleskütmisele aasta jooksul ca 50 kWh energiat põranda m² kohta. Korralikult soojustatud elamute kogu aastane energiakulu ilma energiatagastuse kasutuseta on suurusjärgus 120-150 kWh/m², seega kulub õhuvahetuse energiakulu kompenseerimisele 30-40% e. tegemist on vägagi olulise kulukomponendiga.

Sageli kasutatakse energiakulu vähendamiseks õhuvahetuse piiramist. Kuna ventilatsiooni näol on tegemist mõjuka kulukomponendiga, siis ka saavutatav energiasääst kujuneb nii päris arvestatavaks (eelpool toodud näite põhjal, kui piirata õhuvahetust 2 korda, väheneb kogu hoone energiakulu 15-20%). Hoolimata energiakulu vähenemisest, ei saa seda siiski pidada heaks lahenduseks. Ventileerimise eesmärgiks on ruumidest välja viia inimtegevusest tulenevad saasteained (süsinikdioksiid, veeaur jms). Õhuvahetuse vähendamise tulemusena väheneb ka tema puhastav toime ja hoone sisekliima halveneb. Sümptomid varieeruvad alates ebamugavusest ruumide kasutamisel (ebameeldivad lõhnad, uimasus ruumis viibimisel), kuni tõsiste tervisehäireteni pikemaajalisel viibimisel halvastiventileeritud ruumides. Ebapiisava õhuvahetusega ruumides ei puhka inimene korralikult välja ja nii võib päris kiiresti tekkida üldine ja oluline elukvaliteedi langus.

Järgnevalt vaatleme õhuvahetuse korraldamise tehnilisi võimalusi.

Varem enimkasutatud lahenduseks oli nn. loomulik ventilatsioon, kus värske õhk sisenes ruumi läbi ehituslike ebatiheduste ja hoonest välja juhti väljatõmbekorstna kaudu. Lahenduse populaarsus tulenes sellest, et see sisuliselt ei vajanud käsitlemist ja toimis „ise“. Puuduseks selle lahenduse juures on õhuvahetuse juhitamatus. Normid kirjeldavad keskmist eluruumi õhuvahetuse vajadust, samas varieerub tegelik vajadus sõltuvana ruumide kasutusest: tühjalt seisev ruum vajab minimaalset õhutamist, suuremat hulka külalisi võõrustades peab õhuvahetus olema tavapärasest oluliselt intensiivsem. Loomuliku ventilatsiooni puhul reguleerimisvõimalused sisuliselt puuduvad. Tänasel päeval on ehituses suund üha õhutihedamate välispiiretega hoonete rajamisele, seega loomulikul moel enam värske õhk ruumi ei pääse. Kõikvõimalikud moodsate akende tuulutuslahendused küll leevendavad probleemi, aga täielikult ei lahenda seda. Meie kogemused näitavad, et pärast akende vahetust kaasaegsete, korraliku õhutihedusega akende vastu kipub näiteks CO₂ tase ruumides püsima kaugelt üle 1000 ppm-i, mis on kvaliteetse ruumiõhu üheks oluliseks piirnäitajaks.

Populaarseimaks ventilatsioonilahenduseks on täna kujunenud värskeõhuklappidega ja väljatõmbekorstna või sundväljatõmbega lahendus. Kuna värskeõhuklappide kaudu ruumidesse juhitav õhuhulk on reguleeritav, siis on tegemist tehniliselt juba märksa parema lahendusega, mille abil on võimalik tagada ruumis korralik sisekliima. Tegemist on ilmselgelt kõige odavama lahendusega, mis on ka populaarsuse põhjuseks. Samas ei võimalda selline süsteem muud energiasäästu, kui see, mis tuleneb õhuvahetuse täpsest reguleerimisest vajadustele vastavaks. Nii on võimalik küll hoida madalal ehituskulud, samas on hilisemad hoone kulutused energiakasutusele mitukümmend protsenti suuremad ja seda kogu hoone kasutusea jooksul. Teiseks oluliseks puuduseks sellisel lahendusel on hoonesse antava soojendamata välisõhu madal temperatuur, mis tekitab ebamugavust.

Energiakasutuse seisukohast tasub eelistada ventilatsioonilahendusi, kus hoonest väljaventileeritavast õhust eraldatakse sealsisalduv soojusenergia ja suunatakse tagasi majja.  Näiteks viimatikirjeldatud süsteemile saab lisada ventilatsiooniõhusoojuspumba, mis suunab osa hoonest väljajuhitava õhu soojusest kas tagasi hoone küttesüsteemi või sooja vee valmistamiseks. See annab küll lahenduse energia efektiivsemale kasutamisele, kuid endiselt on sellise lahenduse puhul probleemiks sissepuhkeõhu madal temperatuur.

Väga hea lahendus on täis-ventilatsioonisüsteem, kus väljaventileeritav õhk annab soojusvahetis oma soojuse üle sissepuhutavale õhule, mida vajadusel on võimalik veel ka täiendavalt soojendada. Õhk juhitakse just nendesse ruumipunktidesse kuhu vaja. Süsteem on kasutamisel ökonoomne ja hästi reguleeritav. Samas esitab selline süsteem hoonele erinõuded, kuna laiali on vajalik vedada õhutorud nii värske õhu ruumidesse andmiseks, kui saastunud õhu kokkukogumiseks. See kõik muudab lahenduse keerukaks ja kulukaks.

Kasutada saab lokaalseid ventilatsioonilahendusi, kus ruumides asuvad agregaadid tegelevad nii värske õhu ruumiandmise kui saastunud õhu eemaldamisega, samal ajal energiat väljapuhutavalt õhult sisseantavale õhule üle kandes. Osad agregaadid toimivad samaaegselt õhku nii sisse kui välja toimetades. Teise tüübi puhul töötavad seadmed paaridena, nii et üks agregaat on kord väljatõmbeseadmeks, kord sissepuhkeseadmeks. Väljatõmbe ajal soojeneb seadmes sisalduv soojussalvesti toaõhu toimel ja mõne aja pärast toimuva töötsükli vahetuse järel hakkab sama küttekeha üles soojendama ruumi antavat välisõhku. Lokaalsete süsteemide eeliseks on madalamad paigalduskulud, samal ajal on toimub energia taaskasutus ning ruumidesse antav õhk on ette soojendatud. Mõningal määral maksavad antud lahendused lõivu juhtimise kvaliteedis, kuid see on juba konkreetsete seadmete kvaliteedi küsimus.

Oluline on arvestada, et hoonete energiasääst ei peitu mitte ainult korraliku soojustusega seintes, vaid hoone piirete, kütte- ja ventilatsiooni lahenduse läbimõelduses ja vastavuses hoone kasutusrežiimiga.

Toomas Rähmonen

Diplomeeritud energiaaudiitor/TERMOPILT OÜ

 

08.03.2010; Äripäev; Toomas Rähmonen